IN ENGLISH

Home

Koolituse kaheksas nädal

Sel nädalal käisime vaatamas, kuidas on edenenud kaljase ehitus. Rääkisime detailsemalt kogu projektist, kust on see alguse saanud ja kuhu jõuda tahame. Esialgu on töödejärg materjalivarumise ja selle esmase töötlemise juures. Suur osa kaljase kaarte valmistamiseks vajaminevast tammeplangust on kenasti ladustatud ja ootamas oma järge, palju ka veel plankudeks saagimata.

Kaljase emapuu hakkab juba ilmet võtma – suurest männimürakast on välja saetud ristküliku läbilõikega 18-meetrine pruss. Kõrgust on hetkel emapuul 33cm ja laiust 29cm. Ja prussi üht otsa ehib vägev “juurikas” – tulevikus vöörtääviks üleminev juurekõver. Et emapuu lõplik pikkus peab jääma ca 21 meetri sisse, siis lähemas tulevikus on vaja leida veel vähemalt 6-meetri pikkune palk, mis tapitakse olemasoleva emapuu külge pikenduseks.

Külastasime ka Rannarootsi Kaubanduskeskus asuvat näitust kaljastest, mille panime püsti koos Rannarootsi Muuseumiga juba kevade hakul. Näitusel on üles riputatud hulga plagusid kaljase ehitamise ajaloost ja rannarootslaste tegemistest Lääne-Eestis. Näituse üheks tõmbenumbriks on kindlasti ehitatava kaljase näidiskaar, mille Vikani seltsi liikmed spetsiaalselt selleks puhuks valmis meisterdasid. Peale elusuuruses emapuu nägemist oli nüüd hea võimalus pilt nii-öelda kokku panna, kuidas kaar võiks seal emapuu peal istuda ja kui suur see kaljas õigupoolest tuleb.

Praktiliste tööde poole peal toimetasime õige pisut veel paatide kaarematerjali toorikute ladustamisega ja siis jätkasime juba ruuba pardalaudadega. Kui ka vasak ja parem pardalaud needitud said, võis edasi minna juba sisemise pardavööga. See kujutab endast kahe tolli laiust ja ca kolmveerand tolli paksust lauda, mis kinnitatakse kogu parda ulatuses sissepoole, et anda pardavööle lisatugevust. Pardalaua ja paigaldatava vöö vahele pannakse distantsklotsid. Kui vöö oli valmis ja paigaldatud, voolisime tammeplangust kolmnurksed tugevdused ühendamaks nii vööris kui ka ahtris tääve pardalaudadega. See annab kogu konstruktsioonile pisut jäikust juurde. Lõpuks sai kogu pardavöö koos ülemise pardalauaga rohelise linaõlivärvi kihi peale.

Edasi võis minna juba ruuba vanade põhjarestide taastamisega ja vanast värvist puhastamisega. Need said kah kenasti korda ja ootavad ülevärvimist.

Rooslepa paadi mootor sai tunda head mehhaanikukätt – teisipäevased mehed putitasid pea terve päeva vana head diiselmootorit ja kordamööda vänta keerates sai lõpuks mootor tööle! Tubli töö!

Rooslepa paat sai ka esimesed neli uut vitskaart sisse. Peale nädalapikkust leotamist panime need tunniks aurukasti ja sealt juba välgukiirusel oma kohale paika. Fikseerisime esialgu pitskruvidega, et vitsad jõuaks taheneda. Samas panime ka järgmised neli vitskaare toorikut leotustorusse ligunema.