IN ENGLISH

Home

Õppereis Rootsi

Oktoobrikuu teises pooles korraldasime meistriõppel osalejatele väikese reisi Stockholmi. Eesmargiks oli külastada Rootsi Rahvaülikooli paadiehituse õppetooli Stocholmis, käia ära mitmes merendusalases muuseumis ning anda üks korralik motivatsioonisüst kõikidele meie õpilastele.

Pole ju vale väita, et Rootsi on meile väga heaks eeskujuks oma suurepärase merendusajalooga ning kuidas sealne paadi- ja laevakultuur on katkematult kestnud tänase päevani. Kui koduses Eestis tundub niivõrd erilisena iga nähtud traditsiooniline paat ja laev, siis Põhjamaades loetakse tradistiooniliste merealuste arvu mitte kümnetes, vaid sadades ja tuhandetes. Nii võib näha igas sealses väikeses sadamas korraga rohkem puidust veesõidukeid kui Eestis neid üldse kokku on. Ja teadmine, et puidust paatide ehitus ja renoveerimine pole Põhjamaade mõistes sugugi säärane niši-ettevõtmine, kui see Estis võib tunduda, annab loodetavasti kõikidele koolitusel käijatele ja ka tulevastele õpilastele juurde kõvasti enesekindlust!

19. oktoobril pärastlõunal suundusime bussiga Haapsalust Tallinna poole, et sealt juba õhtuse laevaga Stockholmi poole seilata. Ülesõit oli meeleolukas ning järgmise päeva hommikuks olime juba rõõmsasti Stockholmis.

20. oktoober. Esmalt külastasime Skeppsholmeni Rahvaülikooli. Vastu võtsid meid seal paadiehituskursuse õpetaja Fredrik Leijonhufvud ja koolijuht Stina Swedberg. Kuigi antud rahvaülikool pakub täiskasvanuõpet väga erinevatel käelisi oskusi arendavatel erialadel, huvitas meid eelkõige nende paadiehituse õppetool. Peale põhjalikku ringkäiku kooli õppeklassides ja töökodades olid Skeppsholmeni Rahvaülikooli paadiehitajad valmistanud ette meie õpilastele loengu traditsioonilistest rootsi paaditüüpidest, nende ehituslikest eripäradest ning kasutatavatest materjalidest. Saime näha ka korralikku kollektsiooni kooli õpilaste poolt valmistatud paatidest, mida tudeerides oli meie meestel ja naistel äratundmisrõõmu küllaga. Küll leiti, et, „näe, meie teeme ju täpselt samasugust Haapsalus, ainult, et meie töö tundub korralikum olevat“, või siis, et „oi-oi, see on nüüd küll väga korralik meistriteos, peab mõõtu võtma!“. Kokkuvõtteks peab ütlema, et äärmiselt tugeva positiivse laengu andis see külaskäik – sai hulga targemaks ja mis veelgi tähtsam – sai kinnitust tõsiasi, et pole oluline, millisel Läänemere kaldal ka ei ela, sarnase tegumoega ja tehnikaga paate tehakse tehakse nii siin, kui sealpool!

Peale rahvaülikooli sõitsime Rootsi Rahvusliku Meremuuseumi ühte harumuuseumi – Rootsi Mereajaloo Muuseumi. Seal võttis meid vastu Fredrik Blomqvist. Meie jaoks oli valmistatud ette põhjalik loeng Rootsi ajaloolistest paatidest ning laevadest. Saime ülevaate, et millised alused ja miks saavad taotleda ajaloolise paadi või laeva nimetust ning kuidas muuseum haldab enda valduses olevaid aluseid. Peale loengut tegime ringkäigu muuseumis ning samuti ka muuseumi arhiivis. Seal olid arhivaarid meie jaoks välja toonud eelkõige paadiehitust puudutavaid artikleid – hulganisti erinevate tööpaatide jooniseid koos kirjeldustega. Äärmiselt põnev oli tutvuda ka eestirootslaste ajalugu puudatavate väljalõigete, kogutud meenutuste ning pildimaterjaliga.

Muuseumist väljudes oli üllatus suur nähes loojuvat päikest, mis märkis tõsiselt töise päeva lõppu. Emotsioone oli kogunenud ju mitme hea päeva või mõnele ka võib-olla nädala jagu! Sellegipoolest otsustasime enne hotelli suundumist sõita läbi ka kuningalossist ja teha seal väike jalutuskäik. Sealt juba sõit otsejoones ööbimiskohta, korralik kõhutäis ning puhaste linade vahele.      

21.oktoobri hommik algas varase äratuse ning sõiduga Meremuuseumi ning Vasa Muuseumi juurde. Need kuuluvad samuti Rootsi Rahvusliku Meremuuseumi alla ning seal võttis meid vastu Leif Malmberg, kes esmalt näitas meile pisut ringi sadamas seisvatel Meremuuseumi laevadel. Saime oma silmaga kaeda vana tulelaeva, aurulaevast jäämurdjat ning teisi väiksemaid merealuseid. Kõige suuremat huvi pakkusid jäämurdja mootoriruum oma suurte aurukateldega ning kõikide laevade abipaadid. Loomulikult lahkuti sadamast kahjutundega, et meil seal tervet päeva polnud võimalik veeta!

Edasi jalutasime juba muuseumi laohoonest näitusesaalini kus kahel korrusel kokku olid eksponeeritud rohkem kui sada ajaloolist paati ja laeva! Leif oli sealgi lahkesti nõus rääkima lugusid eksponaatidest ja vastama meie sadadele küsimustele. Aeg lausa lendas seal! Uskumatu oli näha sellist mere- ja kultuuripärandit ning tõdeda, et Rootsi riik on ära teinud tohutult tänuväärse töö ja saanud ühe katuse alla säärase hingamatvalt võimsa kollektsiooni. Seal oli nii tööpaate eelmisest ja üle-eelmisest sajandist kui ka Rootsi kuningapere lõbusõidu paate- ja laevu isegi 17-ndast sajandist. Samuti hulganisti eelmise sajandi algusaastate lõbusõidukaatreid ja- jahte, kanuusid svertide ja purjedega, võidusõidujahte, ümbermaailmasõiduks ehitatud kiiljahte jne jne. Ega ilma sunduseta poleks pea keegi sealt välja niipea tulnud aga meil oli ju ometi päevaplaan tehtud ning järgmise sihtkohana ootas meid juba kuulus Vasa Muuseum. Seal leppisime kokku aja, mil koguneme taas bussi juurde ning igaüks võis omas tempos muuseumile tiiru peale teha.

Peale lõunasööki võtsime suuna Beckholmeni saarele – Stocholmi ühele vanimale tegutsevale tööstussaarele, kus juba aastasadu on laevaehituse ja tõrva-ajamisega tegeletud. Saarel võttis meid vastu Erik Söderberg, kes tegi meile seal korraliku ringkäigu koos põneva ajalootunni ning tänapäevase olustikukirjeldusega. Saarel nähtust olid vast kõige mujetavaldavamad sealsed suured kaljusse lõhatud laevadokid.   

Sellega oli meil päevaplaan täidetud ning aegki otsas ning tuli suunduda reisiterminali. Check-in, pikk rauast koridor ning olimegi taas koduse laeva peal. Ja juba varsti algaski reis tagasi kodu poole.

22. oktoobri, laupäeva hommikul sildusime kenasti Tallina reisiterminalis ning viimane lõik meie õppereisist võis alata – bussisõit Haapsalusse. Juba pärastlõunaks võisid kõik väsinud, ent õnnelikud reisisellid naasta kallisse kodusse ning proovida kildhaaval kokku panna seda mõnepäevast emotsioonide puslet – meenutusi, kogemusi ja teadmisi kogunes ikka hullupööra!    

Uued meistrid edenevad

4. juunil alustasime järjekordse Meistriõppe tsükliga. Juba algõppe lõppedes komplekteerisime kaks seltskonda asjalikke paadiehitushuvilisi, et kuumal juulikuu päeval käärida käised üles ning ehitada üheskoos üks paat. Või mine tea, ehk rohkemgi. Keegi juba hüüdis, et „andke mulle kirvest!“, ent pidasime targemaks pidada enne üheskoos aru, et millest algab ühe paadi ehitus ja mille kõigega me sel teel kokku võiksime puutuda. Kõik sujus ning nüüd, vähem kui kaks kuud hiljem võib tõdeda, et paaditegu edeneb paremini kui oleks osanud oodata. On ju tegu õppeprotsessiga ja siinkohal oleks vale hakata kokku lugema töötunde, mis kulub paadi ehitamiseks ning teha järeldusi, et noo, saab ju kiireminigi!!

Tarvilik on eelkõige õppida esmalt tundma töötiistu ja seadmeid, mida kasutama hakkame. Samuti vaja ette valmistada ja oskuslikult sorteerida kogu vajaminev puidumaterjal. Samuti tulevad paralleelselt käelise tegevusega ka teoreetilised teadmised, et miks ja milleks üht või teist liigutust/detaili teeme jne.

Tänase päeva seisuga on kaks ehitatavat Pakri paati ehk lotski peaaegu et valmis. Poole tegemise peal on üks traditsiooniline ruup ning vana 6,5-meetrine kiilpaat on hulga uut hingamist saanud. 

Penijõe lootsikud valmis

Täna oli Penijõel toimuva traditsioonilise Matsalu lootsiku ehitamise õppepäevade viimane päev. Kolmekuuline ehitusmaraton, mis lõppes traditsiooniks kujuneva lõpuspurdiga, sai ühele poole. Valmis tehti kolm kaunist lootsikut ja mis veelgi tähtsam – paadiehitusteadmised ja esmased vilumused said järjekordsed tublid mehed – Raivo Padu, Arne Dunkel, Lembit Jets ja Maksim Korvatsov. Nemad olid mehed, kes võtsid osa pea kõikidest ametlikest lootsikuehituse õppepäevadest ning Raivo ja Arne olid igal võimalikul hetkel Penijõel ehitustandril ning nokitsesid lootsikute kallal. Suured kiitused ja tänud kõikidele nendele meestele!

Raivo ja Arne läbisid paralleelselt ka Vikani korraldatava paadiehituse ja renoveerimise koolituse töötutele algõppe Haapsalus ning loomulikult alustasid juulis ka meistriõppe programmiga. Võib õelda, et need mehed on alates kevadest elanud ja hinganud peaasjalikult lootsik-ruuba rütmis ja on tekkinud tõsised kahtlused, kas nad sellest nõiaringist enam kunagi välja üldse saavad. Raivo, muuseas, alustas äsja juba oma teise ruuba valmistamist. Ja seda vahetult peale seda kui esimene kaunitar oli Haeskasse vette saanud. Paadid valmivad tulevasel meistril koduses kuuris ning hakkama püüab ta saada päris ise. Vahel pidavat isa või abikaasa käima abiks laua otsa hoidmisel.

Lootsikuehitus Matsalus

13. mail alustas Puulaevaselts Vikan lootsiku ehitamise õppepäevadega Penijõel. Need toimuvad Keskkonnameti projekti „Rahvusparkide kultuuripärandi koolitused kohalikele elanikele“ raames ning on planeeritud kestma läbi suve. Õppepäevade kohta saab lähemat informatsiooni SIIT

Lisaks märgiks veel, et õppepäevade kohapealseks juhendajaks on Lihula mees Märt Varm, kes läbis Vikani poolt läbi viidava koolituse töötutele algõppe eelmise aasta suvel ning peale selle lõpetamist ehitas meie väikese abiga ent samas pea täielikult omal käel sealsamas Penijõel sügis-talve jooksul valmis kaks traditsioonilist lootsikut!

Eeskujuks võttis Märt samuti ühe kohaliku lootsiku (ruuba), mis tänase päevani kenasti säilinud on ning oma peremeest endiselt ausalt teenib.

Meistrid on valmis

Reedel, 25. märtsil lõpetas puupaadiehituse kursuse esimene meistrite lend. Sellist hulka puupaadimeistreid pole Läänemaal nähtud teisest ilmasõjast saati!

Tulevane puulaevameister

Reedel, 25. märtsil lõpetab meistrikursuse Aare Lillepuu, võrdlemisi värsketes viiekümnendates aastates tubli töömees, kes on pärit Taebla valla Kirimäe külast.

Aare töötas kuni masuaegade saabumiseni tehnikavallas ning on tegemas oma elus kannapööret suundudes maatööde juurest mere poole.

Meie koolituse esimesel alagajatekursusel oli just tema üks neist, kelles võis aimata tulevast puulaevameistrit. Aare võttis vaevaks vastata mõnedele koolitaja poolt esitatud küsimustele, loe ja ehk leiad siit puulaevapisiku sinagi.

 

Milliseid uusi teadmisi ja oskusi oled sa omandanud kursuse jooksul?
Olen saanud paadiehitamise praktilise kogemuse ja omandanud palju uusi töövõtteid.

Kuidas siin seltskond on?
Koolitusel valitseb soe ja sõbralik õhkkond.

Kas soovitad teistele ka?
Soovitan kõigil koolitusel osaleda, kes töötud ja tunnevad huvi puutöö ja paadiehituse vastu, eriala on huvitav ning pakub palju väljakutseid. Kui oled töötu, mees või naine ja soovid omandada uut eriala, siis registreeri ennast  algaval koolitusel ja osale.

Paljud sinu kaasõppuritest on tegevad juba uuel töökohal, miks Sina ikka puupaadiehitust õpid?

  • Et omandada uus ja huvitav eriala.
  • Leida tööd omandatud erialal, mis pakub palju väljakutseid.
  • Aitab säilitada kohusetunnet.
  • Võimalus leida uusi sõpru ja suhelda huvitavate inimestega.

 

Puulaevaselts Vikan ootab huviga esimest sõitu Aare valmistatud alusel!

Avatud uste päev ja esimesed registreerujad

Rõõm tõdeda, et meie avatud uste päev leidis nõnda palju positiivset vastukaja. Hulga huvilisi oli oma silmaga kaema tulnud ning päev leidis kajastust ka kahe telejaama uudistes ning kohaliku lehe esikaanel.

Nagu päevakava ette nägi, alustas Alar väikese sissejuhatusega, kus rääkis käimasolevast projektist „Läänemaa edu“ üldisemalt – miks me seda teeme, millest on see välja kasvanud, kellel see suunatud on jne. Samuti Puulaevaselts Vikani tekkeloost, ehitatud paatidest-laevadest ning mis kõige tähtsam – tulevikuvisioonidest. On ju seltsil olnud alati eesmärk  elavdada kohalikku rannasõitu, alustades roostikes ja madalates lahtedes liiklemiseks sobilike ruupade propageerimise ja ehitamisega  ning lõpetades suurel merel laevatamisega. Sõna sai ka projekti partneri Haapsalu Linnavalitsuse esindaja Peeter Vikman.

Edasi lumeskasime ühe ruuba. Selleks otstarbeks olime ette valmistanud lumest slipi, mida mööda sõitis siis meie ruup kohinal pehmesse lumme. Eks tõtt-öelda aitasid ruupa ehitanud mehed pisut kaasa ka, et hoida õiget kurssi ning et kiirus ülemäära suureks ei kasvaks.

Et kohal oli ka mitmeid märtsis algavatest koolitusest huvitatuid, siis möödus järgnev tund või paar info jagamisele ning mõtete vahetamisele. Kohapeal registreerus ilma pikalt mõtlemata juba kümmekond huvilist.

 

Päeva sündmustest saab hea ülevaate saab klikkides järgnevatele linkidele:

ERR: Haapsalu töötud ehitavad puulootsikuid 

ERR: В Хаапсалу безработных обучают навыкам производства деревянных лодок

TV3 via Defi: Haapsalus võideldakse töötuse vastu paadiehitusega

Tulemas on avatud uste päev!

Avatud uste päeval saab tutvuda töötutele suunatud puulaevaehituse koolitusega. Huvilistele antakse ülevaate kaubaaidas toimuvast ning igaüks võib leida kinnitust, et puupaadi ehitamine on tore töö, mida tasub õppida ja millegega on rõõm igapäevast leiba teenida.

Toimub registreerimine märtsi lõpus algavale kursusele!

Tutvu koolituse sisuga lähemalt siin!

Töösse läks uus paat.

Täna alustasime 4-meetrise ahterpeegliga kiilpaadi ehitamist. Esmalt valmistasime rakise, mille vahele tinglikult hakkamegi paati ehitama. Seejärel kalibreerisime paksusmasinas kiilupuu, mille kõrguseks sai 120mm ja laiuseks 60mm. Kiilupuu ise on ca 3.1m pikk. Edasi läks töö juba vöör- ja ahtertääviga. Kõigepealt vaja maha joonistada šabloonid ning alles seejärel saame hakata otsima sobivaid tammekõverikke, millest siis täävid ja kniid välja tahuda/saagida.

Paralleelselt käib ka vana hea Rooslepa paadi renoveerimine. Kuna mitmed ehituslikud võtted seda paati omal ajal ehitades on osutunud ebatõhusateks, siis proovime ka need nüüd parandada. Lisame paadi ahtriosasse olemasolevate vitskaarte asemele mõned kontkaared (tammekõverikud). Paar kontkaart on sellist, mis vahetavad täielikult väja vitskaare, teised jälle sellised, mis hakkavad töötama koos uute paigaldavate vitskaartega. Eks see kontkaarte tegemine on üks paras nikerdamine – esimese tööna tuleb ju valmistada šabloon, järgides parda tõusu kiilupuust ülespoole laud-laua haaval, seejärel leida sobiv looduslik kõver tammeoks, siis see koorida-puhastada ning alles seejärel saab seda hakata šablooni järgi välja saagima/hööveldama/voolima.

Mitmed pardalauad on asendatud juba uutega. Seegi hulk nikerdamist ja võtab omajagu aega. Aga nii nagu kõikide teistegi töödega, kehtib ka siin seaduspärasus, et iga järgnev pardalaud ja kontkaar valmib nõks kiiremini kui eelmine ja nõnda neid kogemusi ju saadaksegi! 

Nii see algab, võhiku jaoks siit justkui ei paistakski paati.

Teise õppemooduli esimene kuu on lõpusirgel.

Teise õppemooduli esimene kuu hakkabki läbi saama. Aeg on lennanud imekiiresti! Kaubaait paadiehituseks ümber kohandatud ning kahe uue ruuba ehitustöödki alguse saanud. Nende prototüübiks võtsime juba olemasoleva Noarootsi ruuba. Tuletan siinkohal huvilistele meelde, et esimese õppemooduli käigus renoveerisime Rannarootsi Muuseumi eksponaati – Noarootsi ruupa ning seesama paat on meil seniajani Kaubaaidas. Tõmbasime ta plokkide abil lae alla rippu ning nüüd on ta tänuväärseks õppematerjaliks – saab praktiseerida vana paadi ülesmõõdistamist ning teeb uue paadi ehitamise algajale hulga kergemaks.

Samas käib ka Rooslepa paadi renoveerimine täie hooga edasi – pardalaudade vahetamine, uute kontkaarte sisseehitamine. Suurema osa ajast võtab mõõtmine ja mõõdistamine, siis šabloonide valmistamine, sobiva kõveriku leidmine, selle töötlemine, siis jälle mõõtmine jne. Väga aeganõudev protsess, kannatlikkuse proovikivi. Aga edasiminek on märgatav ja kord õpitud tööprotsess läheb igal järgmisel korral juba aina libedamalt. 

Siin märgitakse maha ruuba põhjakontuure.
Eeskujuks olev vana ruup, mis oma taastatud ilus võtab peagi koha sisse Rannarootsi Muuseumi ekspositsioonis.

Pages