IN ENGLISH

Home

Teise õppemooduli esimene päev.

Rõõm on kohtuda esmaspäeva hommikul nõnda paljude särasilmsete ja tegutsemishimuliste inimestega! Muljetame esmalt pisut eelmise mooduli lõpetamisest ja räägime tulevikuplaanidest ning seejärel käärime käised üles ning asume aga tööle kallale.

Esimesteks ülesanneteks ongi Kaubaaida ümberkorraldustööd. Hakkame ju ehitama üheaegselt mitut uut paati ning renoveerima samaegselt ka vanu. Renoveerimist vajavatest paatidest ootab tööde jätkamist juba tuttav Rooslepa paat. Samas lööme kaasa ka Kaubaaida kohandamisel talviseks õppetööks ning korraldame suuresti ümber aidas olevad tööpinnad. Jõudu!

Esimese kursuse lõpetamine

Täna oli siis see pidulik päev, mil üle kuuekümne inimese lõpetas Euroopa Sotsiaalfondi poolt rahastatud ja Puulaevaselts Vikani korraldatud puupaatide ehitamise ja renoveerimise algõppe kursuse.

On uhke tunne seista nõnda suure hulga inimeste ees, kes kõik on edukalt läbinud selle 12-nädalase algõppe. Ja kõik lõpetanud võivad kindlasti olla äärmiselt uhked ka iseenda üle, et on kenasti vastu pidanud alustatud õpingutel ning võivad nüüd auga vastu võtta seda kinnitava tunnistuse!

 

Alustame oma koosviibimist ühise aerude hindamisega. Igaüks saab välja valida viis lemmikaeru ja anda nendele siis vastavalt 6, 4, 3, 2 või ühe punkti. Paneme jooksvalt kõik hinded tabelisse ning selgitame nõnda välja kolm enim punkte kogunud aeru. Selgunud paremusjärjestus kujunes välja alljärgnevalt:

I KOHT - Valeri ja Eike
II KOHT – Ants
III KOHT – Angus ja Aare

Palavad õnnitlused veelkord parimatele! Ja samavõrd soojad õnnesoovid kõikidele aerumeistritele! Andsid ju kõik endast parima. Ja tulemus on kõikidele huvilistele näha Raudteemuuseumi Kaubaaidas. Tulge aga julgesti kaema! Nagu öeldakse, oma silm on kuningas. Tulge ja valige välja oma lemmik!

Edasi jätkasime juba piduliku tunnistuste kätteandmisega. See tunnistus jääb kinnitama algõppe läbimist ja mis veelgi tähtsam, seesama paber on justkui soovituskiri Puulaevaselts Vikanilt tulevastele tööandjatele. On ju nüüd võimalus kõikidel potensiaalsetel tööandjatelt saada meie käest head tagasisidet iga õpilase kohta. Ja see on kindlasti väärt fakt kroonimaks tublit sooritust.

Kui tunnistused kenasti üle antud, hõikasime välja ka need nimed, kes jätkavad Puulaevaselts Vikani jätkukoolitusel, ehk meistriõppes. Oli ka inimesi, kes ei soovinud jätkata õpinguid meie juures, kõikidel selleks oma isiklik põhjus, kuid enamik algõppe läbinutest tahtsid juulis alustatud õpinguid siiski jätkata. Ja see otsustamine oli meie jaoks paras pähkel. Mitmed edasipääsenud tulid juba juulis väga selge sihiga saada põhjalikud teadmised paadi ehitamisest ja selle kasutamisest ning käitusid vastavalt läbi terve õppetsükli. Nendega oli lihtsam. Suurem osa õpilastest tulid aga juulis kohale pigem uudishimust ja soovist õppida ja kogeda midagi uut. Ning nende puhul mängis rolli eelkõige püsivus. Eelnevad kogemused puutööga polnud kindlasti määravad, kuid tulid plussiks. Valik, nagu öeldud, oli tõepoolest raske, kuid loodetavasti õigustab see end õige pea!

Olulisim sõnum, mida korrutasime nii läbi kogu õppeprotsessi, kui ka lõpetamisel, ja mida kordame siingi on – kidlasti ei ole mitte ühtegi läbikukkujat või väljalangejat, vaid need, kel tõsine huvi ja tahe jätkata, saavad seda ka teha, aga tahes-tahtmata toimub see nii-öelda konkureerivas õhkkonnas. Ja vaatamata sellele, kas tekkis võimalus edasi õppida või mitte, võib ja peab olema uhke iseenda üle, et oma pühendumise ja tahtejõuga on välja teenitud “Puupaadi ehituse hoolduse alaste oskuste” tunnistus. Ja see on ainus, mis hetkel loeb!

Palavad õnnitlused veelkord kõikidele lõpetanutele ning KOHTUMISENI!
 

Koolitaja Jorma hindab õpilaste tööd.

Koolituse kaheteistkümnes nädal

Ehk siis viimane nädal puupaadi ehituse- ja renoveerimise algõppe kursusel. Sel nädalal teoorialoenguid enam ei peeta, selle asemel kontrollime hoopis õpilaste teadmisi. Päris klassikaliseks testiks seda muidugi pidada ei saa, kuna otsustasime lubada testi tegemise ajal kasutada kõiki loengumaterjale, mis õppe ajal kogunenud.

Oleme ju läbi kogu õppeprotsessi ikka korrutanud, et kuna teema iseenesest enamike jaoks uudne, siis esmatähtis on saada hea ülevaade kõigest, mis paadindusse ja merendusse puutub ning selle pealt on siis hea juba edasi minna. Ja et esimese asjana pole tarvilik mitte kogu informatsiooni peast teada, vaid peab oskama leida vajalikku infot.

Nõnda siis mööduski suurem osa ennelõunasest ajast testi täimisele. Nagu öeldud, siis enamikele küsimustele oli võimalik leida vastused loengumaterjalidest. Oli ka paar küsimust, millele vastamiseks tuli pisut meelde tuletada õppe käigus räägitut – küsimused, mis aitasid meil terasid sõkaldest eraldada.

Üks osa teadmiste kontrollist oli ka sõlmede tegemine. Igaüks pidi ette näitama kolm erinevat sõlme. Eks seal oli sagimist palju – mõnel sõlmed selged kui vesi, teisel jälle ei tule kohe mitte ükski sõlm välja. Tegime siis igaühega taaskord kiire meeldetuletamise kursuse. Eesmärgiks oli ju ikka sõlmed selgeks saada, mitte eksamit sooritada või seal põruda. Selgeks need kolm sõlme igatahes said. Panime ainult veel südamele, et ega need muidu meelde ei jää, kui et neid peab kasutama hakkama!

Kui teadmiste kontroll läbi, palusime kõikidel täita ära ka tagasisidevormid. Seal palusime anda hinnang erinevatele loengutele, õppetingimustele, toitlustamisele jms. Rõhutasime, et nõnda nagu kogu see õppeprotsess on uus ja uudne kõikidele õpilastele, on see ka meie jaoks. Ja et seetõttu on eriti oluline saada ausat ja konstruktiivset tagasisidet. Nõnda oskame edaspidi juba märksa kvaliteetsemat ja tõhusmat õppeprotsessi pakkuda.

Kui kõik paberid täidetud, said need, kel aer veel lõpetamata taaskord höövli ja liivapaberi kätte haarata ja juba alustatud töö lõpule viia. Valmis aerud said kõik numbri külge hindamisvooru tarvis. Seadsime ka kaubaaida korda reedel toimuva lõpetamise puhuks.

Nimelt otsustasime korraldada selle nädala reedel ühise koosolemise, kuhu kogunevad kõik neli gruppi. Selle tarbeks pidime aidas olevad paadid, puidumasinad ja muu kenasti koomale tõmbama. Meie õdusasse kaubaaita on saabumas ca 70 inimest.

Koolituse üheteistkümnes nädal

Jätkusid loengud tööturul käitumisest, õppisime kuidas end tööandja jaoks “ahvatlevaks” teha, kuidas käituda tööintervjuul, millise ettevalmistusega sinna minna jne. Paljude jaoks küll tuttav teema, ent meie lektorite lähenemine oli küllaltki huvitav ja elevust jätkus kogu hommikupoolikuks.

Praktikaosas jätkame aerude valmistamisega. Kui nii mõnegi jaoks tundus eelmisel korral, et aer juba peaaegu valmis, või hakkab kohe saama, siis ega see nõnda nobedasti esimesel korral ikka ei käi. Oli ka palju neid, kelle nõudmised iseendale kvaliteedi-osas aina kasvasid – mis esmalt päris hea tulemus paistis osutus ringi vaadates siiski kesiseks ja nõnda sundis sisemine mina jälle höövli ja lihpaberi järgi haarama. Eks oli ka neid, keda tuli pisut tagant utsitada.

Üldiselt oli kogu nädala jooksul meeleolu aidas ülev ja ait ise sumises nagu mesilastaru. Mitmed õpilased said oma aeru päeva lõpuks valmis, ent enamusel jäi see veel viimaseks õppepäevaks lõpetada.
 

Koolituse kümnes nädal

Nagu eelmisel nädalal kirjutasin, on paadinduse ja merenduse teooria osa selles kursuses läbitud. Sel nädalal rääkisime ja järgmisel nädalal räägime hommikuses teooriablokis tööturul käitumisest ja CV koostamisest. Sel nädalal ongi teemaks CV – kuidas kirjutada hea ja korralik enesetutvustus ning kuidas end kõige paremini tööturul nähtavaks ja atraktiivseks teha.
Praktika poole pealt jätkasime sealt, kus eelmisel nädalal pooleli jäime. Nimelt alustasime nüüd juba kokkuliimitud toorikule aeru pealemärkist. Selleks otstarbeks on paadimeister joonistanud aeru kolmes vaates koos kõigi vajalike dimensioonidega. Esmalt märkisime siis peale aeru piirjooned, millede järgi sai vertikaalse lintsae peal aerukujulise tahuka välja saagida. Siinkohal peab märkima, et vanasõna „Üheksa korda mõõda, üks kord lõika“ on igati asjakohane. Nimelt tasub alati üheksa korda iga joon üle mõõta ja alles siis saagima minna.
Edasi jätkus töö höövlitega. Eks nii mõnelgi oli suur kiusatus haarata esmalt elektrilise höövli järele, aga aegamisi sai enamusele küllalt ruttu selgeks, et parim tööriist säärase kurvilise objekti väljavoolimiseks on siiski vana hea käsihöövel.
Paljud jõudsid juba esimese päevaga oma tööga küllalt kaugele – aer sai suuremalt jaolt välja hööveldatud, järgmiseks korraks tuli jätta vaid viimane lihv. Enamik õpilasi jõudsid tööjärjega siiski kusagile poole peale. Palju sai tehtud, ent hulga nikerdamist on veel ees.
 

Koolituse üheksas nädal

Sel nädalal toimus esimese õppemooduli viimane loeng, mis seotud otseselt paadiehitusega ja merendusega. Et alustasime loenguid ju paadi ehitamiseks tarviliku materjali, puidu tundmaõppimisega, siis loogiline lõpp kogu teemale sai olla vaid paadi kasutuselevõtt.

Seekord rääkisimegi paatide ja laevade tuledest ja märkidest merel, merekaartidest ja nende eripäradest, samuti kõikvõimalikest poidest, toodritest ja majakatest ning liitsihtidest. Rääkisime ka headest meretavadest ja sadamatavadest ning laevade kokkupõrke vältimise eeskirjadest.

Praktikaosas alustasime nii-öelda eksamitöö tegemisega – kõik õpilased pidid tegema valmis ühe aeru. Et eelneva puutöökogemuse tase kõigub ühest äärmusest teise, siis pidasime õiglaseks jagada inimesed kahe-liikmelisteks meeskondadeks ja tegime seda nõnda, et igas meeskonnas oleks vähemalt üks varasema puutöö-taustaga inimene. Nõndamoodi saame hinnata lisaks valminud aerule ka iga õpilase valmidust meekonnatööks.

Aerud plaanisime valmistada tänapäevasel meetodil – liimpuidust. Selleks olime varunud nii kuuselauda kui ka liimi. Iga paar valis enesele välja kolm lauda ja sobitas need siis kokku nõnda, et nii oksakohad kui ka kõverused ja puusüü asetuksid üksteise suhtes kõige optimaalsemalt andmaks tulevasele aerule piisava tugevuse, vajaliku kuju ja ka hea väljanägemise.
Esimene päev mööduski eelpool loetletud tegevuste, laudade saagimise, hööveldamise, paksusmasinast läbilaskmise, lihvimise, ja pakkide kokkuliimimise rütmis. Õppepäeva lõpuks said kõik meeskonnad oma toorikud pitskruvide vahele kuivama, et siis järgmisel nädalal juba jätkata aerule vormi andmisega.
 

Koolituse kaheksas nädal

Sel nädalal käisime vaatamas, kuidas on edenenud kaljase ehitus. Rääkisime detailsemalt kogu projektist, kust on see alguse saanud ja kuhu jõuda tahame. Esialgu on töödejärg materjalivarumise ja selle esmase töötlemise juures. Suur osa kaljase kaarte valmistamiseks vajaminevast tammeplangust on kenasti ladustatud ja ootamas oma järge, palju ka veel plankudeks saagimata.

Kaljase emapuu hakkab juba ilmet võtma – suurest männimürakast on välja saetud ristküliku läbilõikega 18-meetrine pruss. Kõrgust on hetkel emapuul 33cm ja laiust 29cm. Ja prussi üht otsa ehib vägev “juurikas” – tulevikus vöörtääviks üleminev juurekõver. Et emapuu lõplik pikkus peab jääma ca 21 meetri sisse, siis lähemas tulevikus on vaja leida veel vähemalt 6-meetri pikkune palk, mis tapitakse olemasoleva emapuu külge pikenduseks.

Külastasime ka Rannarootsi Kaubanduskeskus asuvat näitust kaljastest, mille panime püsti koos Rannarootsi Muuseumiga juba kevade hakul. Näitusel on üles riputatud hulga plagusid kaljase ehitamise ajaloost ja rannarootslaste tegemistest Lääne-Eestis. Näituse üheks tõmbenumbriks on kindlasti ehitatava kaljase näidiskaar, mille Vikani seltsi liikmed spetsiaalselt selleks puhuks valmis meisterdasid. Peale elusuuruses emapuu nägemist oli nüüd hea võimalus pilt nii-öelda kokku panna, kuidas kaar võiks seal emapuu peal istuda ja kui suur see kaljas õigupoolest tuleb.

Praktiliste tööde poole peal toimetasime õige pisut veel paatide kaarematerjali toorikute ladustamisega ja siis jätkasime juba ruuba pardalaudadega. Kui ka vasak ja parem pardalaud needitud said, võis edasi minna juba sisemise pardavööga. See kujutab endast kahe tolli laiust ja ca kolmveerand tolli paksust lauda, mis kinnitatakse kogu parda ulatuses sissepoole, et anda pardavööle lisatugevust. Pardalaua ja paigaldatava vöö vahele pannakse distantsklotsid. Kui vöö oli valmis ja paigaldatud, voolisime tammeplangust kolmnurksed tugevdused ühendamaks nii vööris kui ka ahtris tääve pardalaudadega. See annab kogu konstruktsioonile pisut jäikust juurde. Lõpuks sai kogu pardavöö koos ülemise pardalauaga rohelise linaõlivärvi kihi peale.

Edasi võis minna juba ruuba vanade põhjarestide taastamisega ja vanast värvist puhastamisega. Need said kah kenasti korda ja ootavad ülevärvimist.

Rooslepa paadi mootor sai tunda head mehhaanikukätt – teisipäevased mehed putitasid pea terve päeva vana head diiselmootorit ja kordamööda vänta keerates sai lõpuks mootor tööle! Tubli töö!

Rooslepa paat sai ka esimesed neli uut vitskaart sisse. Peale nädalapikkust leotamist panime need tunniks aurukasti ja sealt juba välgukiirusel oma kohale paika. Fikseerisime esialgu pitskruvidega, et vitsad jõuaks taheneda. Samas panime ka järgmised neli vitskaare toorikut leotustorusse ligunema.

Koolituse seitsemes nädal

Sel nädalal rääkisime paadi- ja laevavarustusest, sõidupiirkondadest ja vastavatest nõudmistest. Kõneks oli ka laevajuhi vastutus, saadi teada, millal ja missuguseid (väike)laevajuhipabereid vaja läheb ning tutvuti pisut ka erinevatest merendust puudutavate rahvusvaheliste konventsioonidega nagu näiteks SOLAS 74 ning MARPOL.

Loetletud teemadest võiks rääkida tundide kaupa, ent käesoleva õppe raames on eesmärgiks anda eelkõige ülevaade kõikidest merendust ja paadiehitamist- ning kasutamist puudutavatest nõksudest ja nüanssidest. Siit saab juba igaüks omal käel edasi liikuda.

Küsimusi tuli palju, oli nii tulist arutelu kui ka peavangutusi, et nõnda palju erinevaid reegleid ja eeskirju peab teadma, selleks, et paati nõutekohaselt ehitada, registreerida ja hiljem ka kasutada. Lohutuseks sai küll tõdetud, et teemasse süvenedes ei tundugi asi nõnda hull. Samm-sammult edasi rühkides saavad kõik lahatud teemad justkui kodusemaks ja talupoja mõistust appi võttes lahenevad võimatuna tunduvad võrrandid vaat, et iseenesest.

Praktika poole peal oli nädal erakordselt produktiivne. Noarootsi ruuba ülemine pardalaud tegi läbi tubli uuenduskuuri – hulga lappe-paikasid, mis juba eelnevalt välja olid lõigatud, sai nüüd jupphaval täpselt parajaks tehtud ja külge liimitud-naelutatud. Hiljem käisime need veel höövliga üle ning värvisime. Rooslepa paadi tarvis varutud tammeplangud said nüüd paksusmasinast läbi lastud ning platesae peal lahti lõigatud – kokku tegime esialgu paarkümmend vitskaare toorikut.

Seadsime üles ka aurukasti, kinnitasime ta kenasti jalgade peale ja ühendasime aurutünniga. Hulga nikerdamist oli, et saada kõik kõrgused ja torupikkused paika aga kasutamisvalmis ta sai ning esimene proovikaargi käis aurust läbi! See läks küll nö õppevahendiks – et testida aurukasti ning anda tööprotsessist õpilastele ettekujutus. Aurukastile panime kokku ka paarimehe – kanalistasioonitorudest leotuskasti. Nimelt teab Jorma vanade kirjutiste põhjal, et tammest vitskaari leotati enne aurukasti panekut vähemalt paar päeva kuni paar nädala jagu vees, et nad alluksid paremini meistri soovidele ja paadi kumerustele.

Paar nädalat tagasi kaubaaita toodud kolme tihumeetri jagu männiplanke sai kah käte vahelt läbi lastud – eemaldasime liimeistrite, nugade ja kirveste abil kogu koore ning staabeldasime kenasti virnadesse tagasi.
 

Koolituse kuues nädal

Kuues nädal. Pool esimesest õppemoodulist sai selja taha. Selle nädala teemaks oli ots, ehk köis või nöör, kuidas soovite (merel saavad ju kõikvõimalikd nöörid, paelad ja köied korraga otsteks). Täpsemalt siis erinevad otsad paadis ja laevas – looduslikud ja sünteetilised kiud, nende plussid ja miinused ning kasutuskohad, sõlmed ja nende erinevad otstarbed ja kasutuskohad, pleissimine – ou, jätkupleiss, otsamark.
Teema tundus olevat enamikule õpilastest äärmiselt põnev ja paeluv ning nii möödus pea terve päev sõlmede ja pleisside virr-varris. Mõnel päeval juhtus kogunisti nõndaviisi, et lõunasöögi saabudes polnud esialgu huvilisigi... esimesed sööjad laekusid peale korduvat hüüet, “ae, sööma!!“ ja põrutasid peale kiiret lõunat tagasi otstemaailma ...
Oli ka neid, kes tahtsid peale pisukest pusimist mõne pleisi kallal kiirelt alla anda ja teatasid, et ei minul see asi õnnestu, kuid väikese taganttorkimisega saadi ometigi tööga kenasti hakkama!
Eks neid sõlmesid ja pleissisid saa ju kasutada palju ka igapäevases majapidamises ja miks peakski need oskused olema üleüldse vaid laevameeste pärusmaa.
Kogu nädala jooksul ei jõudnudki me kordagi kätt Rooslepa paadi külge panna, küll aga saime teisipäeval pisut ruuba kallal nokitseda – ülemine pardalaud sai mõned paigad. Paatidega hakkame tõsisemalt tegelema jälle järgmisel nädalal.
 

Koolituse viies nädal

Nädala teemaks oli paatide-laevade hooldus, kevadised ja sügisesed tööd, veeskamine ja veest välja tõstmine. Samuti erinevate paadi- ja laevatüüpide põhimured ja valukohad, erinevad puidukaitsevahendid, mürgid ja õlid – millal ja kuidas neid kasutada. Seekordne teema haakus hästi ka koduste majapidamistoimetustega – hulganisti head nõu ja infot erinevate puidukaitsevahendite kohta, mida koduski vaja läheb. Nii muutus ka paadi renoveerija amet pisut lähedasemaks.
Päeva tegusamas osas jätkasime tööd nii Rooslepa paadiga kui ka ruubaga. Rooslepa paadi juures eemaldasime pardaplangutuse naelapeadelt värvi- pahtlitäidet. See on järjekordselt üks selliseid töid, mis võtab hulga aega ja nõuab püsivust, aga pikapeale said kõik naelapead puhtaks!
Ka Noarootsi ruuba juures oli teemaks plangutus. Nimelt oli ajapikku tekkinud pragu pardalaudade vahele ja lahenduseks oli kõikide naelade ülepingutamine. Lisaks lõikasime ülemisest pardaluast välja jupid, mille kallal aeg oli armutult tööd teinud – kohati olid laudade ülemised ääred pehmed ja pudedad. Välja sai saetud paigad ja need jäid liimimist-naelutamist ootama.
Meisterdasime valmis ka eelmisel nädalal alustatud aurukasti. Paadimeister Jorma tõi kaubaaita ka oma päevinäinud, ent sissetöötatud aurutünni, mis tekitas pisut elevust läbi kogu nädala. Nimelt sarnaneb seesama tünn üksjagu koduse puskariajamise riistapuuga aga ometi pole Jorma enda sõnade järgi seda kunagi muuks otstarbeks kasutatud, kui auru tootmiseks.
Saagisime ka mõned toorikud suuremate knaapide väljavoolimiseks. Neljapäeva õhtul sai üllatusega tõdetud, et oleme juba viis korda koos käinud – nädalad on möödunud linnutiivul! Kooskäidud kordade kinnituseks seisavad kaubaaidas kaks suure muutuse läbiteinud paati, kõvasti on muutunud ka kaubaait ise ning loodetavasti ka õpilaste pead, mis on nüüd uut tarkust täis!
 

Pages